Põhjala ja eriti Läänemere ümbruses elanud inimeste jaoks laiemalt oli metssiga püha loom, kelle märki kanti endaga kaasas hea tervise ja tugeva jõu saavutamiseks. Kui meiegi tahame uskuda oma esivanemate jaoks pühaks ja tähtsaks olnud asjadesse, siis võiksime ka meie kanda kaasas enesega märki või toodet, mis kujutab metssiga. Nii nagu muistsed põhjamaalased kandsid kaasas, peitsid padja alla ja joonistasid sõjaretkel kilbile õnnetoovaid ruunimärke, metssea märki ja muud sarnast. Tervist ja jõudu läheb tänagi vaja.

***

Vana-Rooma geograaf ja ajaloolane Tacitus kirjeldas juba kaks tuhat aastat tagasi oma teoses „Germania“ Läänemere idakaldal elanud aestide kommet kummardada jumalate ema ja kanda selle märgiks kaasas metssea kuju. Arvatavasti oli metssea märgi kummardamine seotud sarnase jumalanna kui hilisema Skandinaavia maa ja viljakuse jumalanna Freya austamisega. Juba paganliku ajastu jõulude ajal ohverdati siga Freyale ja söödi liha ära, et omandada sea vägi. Selline jumalale meelepärane ohver pidi aitama „sureva päikese“ viia taassünnile. Sea pühaks pidamine on ulatunud põhjamaades viimaste aegadeni välja. Selle tuttavamateks ilminguteks on jõulude ajal sea tapmine ja temast vorstide valmistamine ning söömine. Selle asemel valmistati mõnel pool seakujulist leiba ehk jõuluorikat. Nii on saanud siga taassünni, lasterikkuse, pereõnne ja turvalisuse sümboliks. Sea pühadust näitab seegi, et eestlaste kõik rituaalsed lihatoidud olid valmistatud sealihast. Muistse Norra mütoloogias oli jumalanna Freya vend Freyr see, kes sõitis kuldse metssea Gullinbursti seljas ja sümboliseeris jõukust, küllust, viljakust ja päikesepaistet. Siga oli väga oluline vanas Lääne-Euroopa keldi mütoloogias ja sümboolikas. Keldid druiidid uskusid, et metssiga on püha ning tema liha söömine parandab tervist ning annab jõudu. Nii oli sealiha jumalate ja sõjameeste toit. Mehed said sealihast seksuaalset jõudu ja viljakust. Keltidele oli siga hea ema sümbol, sest emise raevukus ja valmisolek võidelda viimase hingetõmbeni oma poegade kaitsmisel on üldteada.

Loodu kaubamärgi all olevad tooted on loodud meeles pidades, et need sisaldaksid looduslikku väge, mida sümboliseerib kõige paremini metssiga oma julguse, söakuse ning väega.

***

Miks Põhjamaad?

Eesti on ajalooliselt rohkem seotud Põhjamaade kui Ida-Euroopaga. Küsimus taandub sellele, kas Läänemeri pigem eraldab või ühendab. Viikingiajal Läänemeri ühendas, mitte ei lahutanud. Viikingiaeg on ka Eesti ajaloos tunnustatud periood. Virulastel olid otsesidemed Visla suudmes elanud gootidega.

Saaremaa Salme laevmatuste leidmise järgi räägiti isegi Euroopa viikingiaja ajapiiride muutmisest. Viikingite jumala Odini haud on asub Eestis Osmussaarel. Anglosaksi kangelane Starkad oli legendide järgi Eestist pärit. Viljakusjumalanna Nerthuse kultuse raames oli Kaali järv Saaremaal arvatavasti püha kogu Põhjamaades silmis.

Vana Euroopa poolt vaadates oli Põhja-Euroopa enamasti metsik ja barbaarne maa, kus elasid suurt kasvu inimesed, kes ei kartnud külma, märga ega sõda.

Meie arvates on lihtsalt ilus oma esivanemate tarkuse ja kuulsuse üle uhke olla ning seda taaselustada. Kuusevaik, mesilasvaha ja kanep olid elu osa siis ja võiksid olla ka nüüd, kui täiesti meie oma head vanad unustatud osised.