Hele jaal

Loodus ei ole helde Põhjamaa elanikega. Seepärast on Põhjamaa inimene võitlejahingega. Ta on tänulik selle lühikese suve ja piiratud ilutsemisvõimaluste eest.

Seda kõrgemalt hindab põhjamaalane noore neiu puhast ja karget ilu. Kõige puhtamalt väljendus see kaunidus muistsetes elanikes, kes oskasid hinnata loodusjõudude väge, mis määras ära elu ja surma. Määras ära selle, kui kaua kestis talv ja kui helde oli suvi.

***

Põhjaneitsi hele jaal, mis ürgses vaikuses iga karmi põhjala mehe südame värisema pani, sisaldas eneses midagi nõiduslikku ja väekat. Tänapäeva inimesele tuleb meenutada, et mõeldud on heledat häält eesti keele keskmurdes. Põhjaneitsi teadis ussisõnu ja tundis looduse väge. See oli nii tuhandeid aastaid tagasi, poolteist sajandit tagasi, kui Tammsaare sellest oma romaanisarjas „Tõde ja õigus“ kirjutas ja on tegelikult praegugi. Tänapäeva põhjala naine kannab eneses samamoodi nõiduslikku intuitsiooni ja looduse väge nagu tema eelkäijad sada, tuhat ja mitu-mitu tuhat aastat tagasi.

Iidse tarkuse leidmine iseenesest ja loodusest annab inimestele võimaluse saada osa väest ja jõust, mille olemasolu võib tänapäeva pinnapealseks hõõrdunud elus täiesti meelest minna.