Kult rukkis
Arvatavasti oli metssea märgi kummardamine seotud sarnase jumalanna kui hilisema Skandinaavia maa ja viljakuse jumalanna Freya austamisega, keda jumalate ema all mõeldigi ja mõnikord tähistati nimedega Nerthus või Hertha või Gertha või Gerd. Norra mütoloogia järgi oli Freya vend (mõnedel andmetel tema mees) Freyr see, kes sõitis kuldse metssea Gullinbursti seljas ja sümboliseeris jõukust, küllust, viljakust ja päikesepaistet.
Maajumalanna Freya või Nerthuse uskumus on ajalooliselt samuti seotud Eestiga. Arheoloog Vello Lõugase arvates oli Kaali järv Saaremaal tuntud muistsete põhjamaalaste seas kui maajumalanna Nerthuse kümblemise koht. Sellest saarest ja pühast hiiest sellel saarel kirjutas samuti Tacitus, mainides, et seda kohta valvas preester. Võimalik, et seda pühapaika külastasid ja austasid kõik Põhjamaade rahvad.
Seega ohverdati Põhjamaade paganliku ajastu jõulude ajal siga teda tappes maajumalannale. Kuna siga tähistas ka ausameelsust ja tõde, siis enne sea tapmist asetati jõuluajal käsi sea seljale ja anti tõotusi kuningale. Seejärel siga tapeti ja söödi liha ära ning omandati sea jõud ja vägi. Selline jumalale meelepärane ohver pidi aitama kõige pimedamal ajal viia „sureva päikese“ taassünnile ja näha kevadet.
Sea pühaks pidamine on ulatunud põhjamaades viimaste aegadeni välja. Selle tuttavamateks ilminguteks on jõulude ajal sea tapmine ja temast vorstide valmistamine ning söömine. Selle asemel valmistati mõnel pool seakujulist leiba ehk jõuluorikat. Sel viisil austati eneselegi teadmata maa- ja viljakusjumalanna, kellelt loodeti naiselikku abi.
Nii on saanud siga taassünni, lasterikkuse, pereõnne ja turvalisuse sümboliks. Sea pühadust näitab seegi, et eestlaste kõik rituaalsed lihatoidud olid valmistatud sealihast. Meie arvates on siga midagi väga põhjamaist ja meile omast. Kui menüüs on sealiha võib eestlane olla veendunud, et tuleb korralik sööming ja saab kõhu täis. Ka viljakusjumalannale on sellega ohver antud.
***
Vanas Lääne-Euroopas levinud keldi mütoloogias ja sümboolikas oli siga väga oluline. Keldid druiidid uskusid, et metssiga on püha ning tema liha söömine parandab tervist ning annab jõudu. Nii oli sealiha jumalate ja sõjameeste toit. Mehed said sealihast seksuaalset jõudu ja viljakust. Keltidele oli siga hea ema sümbol, sest emise raevukus ja valmisolek võidelda viimase hingetõmbeni oma poegade kaitsmisel on üldteada.
Valge metssiga oli 15. sajandil Inglismaa kuninga Richard III embleemil, kuna see loom tähistas julgust ja raevukat võitlusvaimu.
